Mõned kaardid taas 24 august 2008

Märkamisaeg ehk kuidas Annil kuus tundi pisarad voolamas hoida 20 august 2008

Eile, 19.08.2008 oli see päev, kui lauluväljakul sai kuus tundi järjest laulda. Toimus öölaulupidu. Kui sellest üritusest paar kud tagasi kuulsin, siis teadsin kohe, et sinna ma lähen. Nui neljaks aga lähen!

Kohale jõudsime umbes 20 minutit enne üheksat. Rahavast oli juba väga palju! Autosid oli väga palju! Õnneks saime siiski parkimiskoha üsnagi heasse kohta. Öösel koju sõites nägime, et viimased parkisid lausa kanali ääres. :O

Eks suure autodetulva tingis mingil määral ka see, et kohapeal õlut ei müüdud. Minul on selle üle vaid hea meel. Panin tähele, et peoplats oli kohe puhtam. Ei olnud vedelemas neid koledaid plastist õlletopse. Mingid müügiputkad olid ka, kuid ma ei teagi mida seal müüdi. Tegime küll väikese tiiru enne algust, aga siis suurt ei näinud. Murumütse müüdi ja lastele vilkuvaid mänguasju.

10 enne üheksat seadsime end mäele istuma. Loomulikult olime istumisalused autosse unustanud ja Ivo pidi neile järgi minema. Hea oli, et läks!! Nende peal oli ikka väga hea ja soe terve õhtu istuda.

Kell sai 9. Suurelt ekraanilt laulukaare all näidati AKd. Esimese asjana uudis Kanteri võidust. Rahvas jubeldas. Uudis lauluväljakus toimuvast öölaulupeost. Rahvas juubeldas. Riigid vaatavad üle oma poliitika Venemaa suhtes. Rahvas juubeldas. Nüüd näitame teile Kerd Kanteri intervijuud. Rahvas juubeldas. Juba see kõik oli vägev ja tõi pisara silma!

Laulupidu oli jaotatud kuude ossa lähtudes Eesti ajaloost.
*aeg enne ärkamist
*esimene ärkamisaeg
*iseolemise aeg
*kaotatud aeg
*teine ärkamisaeg
*märkamisaeg

Kõigepealt kõlasid paar regilaulu. Metsatöll käristas oma kähedat häält. Hümn. Rahavas tõuseb vaikudes. Kõik laulavad. Koos. Ilus. Pisarad voolavad….Vaatan seda tohutut rahvahulka, mis mu ees mäe jalamil seisab. Seda sini-must-valget lippude- ja õhupallide merd. Lehvivad väiksemad ja suuremad lipud. Kungla rahvas pane inimesed kõva häälega kaasa laulma.

Kolmas ajajärk algas katketega filmist “Nimed Marmortahvlil”. Kõlab “Eesti lipp”. Rahvas tõused taas seisma. Taas see võimas ühislaulmine. “Tuljak” paneb noored me kõrval jalga keerutama. Veel mõned laulud.

Naljas osa algab taas püstiteistes. Kõlab “Mu isamaa on minu arm”. Taas vaatan inimmerd enda ees ja nii nii turvaline tunne tekib. Meid on palju! Me suudame kõike, kui vaid koos olla ja tahta. Ei pea vist kirjutama, et pisarad taas voolavad. “Saaremaa valss”, “Mustamäe valss”, “Pistoda laul”, “Põgene vaba laps” ja veel mõned laulud.

Algab viies osa. Kõigepealt mõned mulle mitte nii teada laulud. Peamiselt laulavad solistid laval. Keegi kaare kõrval on sidunud üksteise järgi mitu mitu õhupalli. See rodu kõrgub uhkelt taeva poole. Teine samas lähedal on pika paela otsa sidunud veidi teistsuguse kompositsiooni. Kõlab “Maa tuleb täita lastega” ja saab jälle uhkelt kaasa laulda. Selleks ajaks on hääl juba üsna kähedaks jäänud. “Juba linnukesed” paneb inimesed naerma. Taaskord kõik koos laulmas oodi kevadele. Omal suud naerul. Nii lahe! “Tere peresroika”. Lavale tuleb Tõnu Trubetsky ja laulab “Insener Garini Hüperboloidi”. Rahvas taas üürgab kaasa. Äkki sõidab kaare eest mööda rodu mootorrattureid suured riigilipud tuules lehvimas. Võimas!! Rahavas aaa-tab ja oo-tab.

Kõlab esimene Alo Mattiiseni lauludest – “Ei ole üksi ükski maa”. Enne veel peab president Ilves oma veidi käheda häälega kõne. Järg on paari viimase laulupeo laulu käes. “Homme”, “Ta lendab mesipuu poole”. NIi kaunis! Veel Mattiiseni laule. “Isamaa ilu hoieldes” – supervõimas! Pane tähele!!! hüüab rahvasumm ja lehvitab lippe! Vaatan taevasse kuu poole. Isegi tema on end täna ehtinud. Üle taeva voolab justkui ruuduline pilvevaip.

“Estlane olen ja eestlaseks jään” paneb pisarad taas pidurdamatult jooksma. Eestlane olla on uhke ja hää….. Tõesti on! Vahepeal seab end mu selja taga laulma üks dressides suurt lippu lehvitav noormees. Lavale tuleb Tõnis Mägi ja kõlavad “Koidu” esimesed akordid. “Ei ei ole nii!!!” hüüatab noormees minu selja tagas ning hakkab kõva ja kõlava häälega kaasa laulma. Kõik sõnad on tal peas. Mehe käes olev lipp, mida ta hoolega tuules lennutav on justkui katus mu kohal. Vaatan üle, laulan Nõul, ühisel jõul ning vaatan seda kolmevärvilist katust enda kohal. Turvaline, nii turvaline!! Taaskord jääb pilk pikemaks pidama rahvamerel enda kohal. Lipud lehvivad meeletult ja kõik laulavad. Rodu õhupalle on veninud veelgi pikemaks. Eelmainitud kaks pikka rodu on ühendatud. Ühisel jõul…… Sinised pallid on juba kõrgemal kui laulukaar. Aegajalt maaga pea paralleelselt hõljumas. Rodu on vähemalt laulukaare laiune. Vot mida suudab ühine jõud!

“Koit” lõppeb ja Tõnis Mägi lahkub lavalt. Korrata, korrata, korrata!! Ja laul kordubki. “Jeeee” hüüab noormees mu selja taga ning hakkab taas kõva häälega kaasa laulma. Ta käes olev lipp paitab kergelt ja siidiselt aegajalt mu pead. Laul lõppeb. “Nii, mina rohkem laule ei tea, mina lähen nüüd koju” teatab noormees, kerib oma lipu kokku ja lahkub.

Algab viimane osa. Esimene laul on “Mu isamaa armas”, mis taal toob hedimuspisarad põskedele. “Palve” ja siis tuleb lavale Jarek Kasar ehk Chalice. “Minu inimesed”. Seda laulu olen oodanud terve õhtu ja öö.

Kell on veidi 2 läbi. Lavale astub Gruusia koor ja laulab ühe laulu. “Tere Estonia” kostub lavalt mitu korda. Lenna Kuurmaa laulab paar laulu. Rahavas vajub vaikselt laiali. Lavale tuleb Liisi Koikson ja hüüab “Oodake, kuulake mind ka!”. Väike naerupahvak. Kuulame siis Liisi ka ära ning otsin oma õe, kes terve päeva kooriga laval on seisnud, üles. Väravatest välja suundudes kostab Koit Toome laul.

Laulupidu jätkub meil veel autos VIkerraadio vahendusel. Laulab Hannaliisa Uusmaa, Laura Põldvere. Kell hakkab kolm saama ja meie koju jõudma. Raadio vahendusel kõlab viimane laul – “Puu on puude kõrgune”. Laulu satel väljume autost, sulgeme õuevärava ja lõpuks ka auto.

See mõnus ja meelierutav õhtu ning öö on otsas. Olen väsinud, mu hääl on kähe, kuid ma ei kahtse sekundikski, et seal olin! Mitte iial!

Soovin vaid, et absoluutselt kõik eestlased oleks saanud seda tunned tunda ja selle kogemuse oma pagasisse lisada.

Kallis oled, isamaa!!

Ikka kaardid 17 august 2008

Kõik segamini. Nii ametlikud, kui vahetus. Nii minu kontlole tulnud, kui ka õe omale.

Mälu kasutamise koolitus 14 august 2008

13.-14. august viibisin kaastöölistega Tauri Tallermaa loetud koolitusel Loksal Kuivoja puhkekeskuses.

Hommikul oli start 8:15. Lagedilt väljasõidul saime kokku Vaida ja Jüri raamatukogude töötajatega. Peagi olimegi Loksal. Väga palju varem nagu välja tuli. Asju ei saanud veel tubadesse viia, kuna eelmised ei olnud veel väljaregistreerunud. Hommikusöök oli ka veel serveerimata. Peale 40minutilist ootamist saime majja. Selel hetjel oli ilm veel täitsa talutav.

Majas sees hakkas kõigepealt ninna kerge niiskuse lõhn. Niiskete ilmadega oli puit vist natuke kannatada saanud. Aidanud oleks ehk natuke bullerjani kütmine. Ruum muidu oli hubane ja mõnus. WCs üllatasid vanad veneaegsed kraanid. Silma jäi üks lahtine juhe seinal. Näha olid ka kunagi kasutuses olnud kruviaugus. Ju oli seal näiteks kätekuivati. WC kabiinide osa tule lülitit oli raske leida. Lõpuks avastasin selle koos pesuruumi lülitiga uksest väljas seinal.

Seejärel pakuti kohvi ja teed. Mia suutsin oma keele ära kõrveada. Aga tee oli hea – piparmündi. Mõned ütlesid, et lahja oli, aga mulle meeldis. Maitse asi!

Ja siis algas sissejuhatav osa. Mind üllatas väga, et Tauri suutis kohe meelde jätta meie kõigi  – meid oli 14 – ees- ja perekonnanimed. LIsaks veel minu mobiilinumbri. 😀 Asi tundus kohe väga põnev. Lõime lahti oma laual olevad konspektid ja teritasime ära logoga pliiatsid.

Tauri suutis väga mõnusalt ja lõbusalt kõike selgitada. Esimese osa lõpuks tegime 5 testi. Esimese oli 20 pilti mingi esemega. Iga pildi juures oli number. Ülesandeks oli jätta meelde mis number ja pilt koos käivad. Aega 2 minutit. Seejärel kires Tauri telefon kumalise häälega. Mul õnnestus mööda panna 3 numbriga. Polegi tegelikult väga halb, või mis? Teine ülesanne koosnes kümnest võnast mis olid üksteise all kahes tulba. Ülesandeks jätta meelde sõnad ja nende järjekord. Mul läks meelest üks sõna. Kolmandas ülesandes oli tarvis jätta meelde 20 π komakohta. See oli isegi päris lihtne, kuna suutsin leida jadas mingi loogika. See oligi muidugi eesmäärk. Tulemuseks 100%liselt meelde jäänud numbrid.

Neljandas ülesandes oli tarvis jätta meelde 10 pildil oleva isikut ja nende ees- ja perekonnanimed. Vot see oli pähkel. Eesnimedest jäid meelde kõik, perekonnanimedest jäi kolm puudu. NOh, tegelt päris hea. Viimane ülesanne. Vaja meelde jätta 10 kaarti, nende numbrid, mastid ja järjekord. Jälle skoor 100%. Vinge! Kokku sain 90 punkti 100st.

Seejärel tuli lõunasöök. No oli SEE vast eine!! Laud lookas!! Portsjonist oleks jagunud kahele mehele!! Minust jäi osa igal juhul söömata. No kui ei mahu, siis ei mahu! Lisaks oli veel magustoit ka. Kõht oli ikka nii täis et… Katsu siis õppida nii, kui hingatagi pole ruumi!

Veel natuke teooriaid ja praktilise harjutusi. Nalja sai igal juhul rubla eest! Väga vahva oli!! Ja mis kõige lahedam, nii tõesti on võimalik sõnu ja numbreid meelde jätta!! Õppisin ühe väga hea meetodi.

Õhtusöök oli jällegi rikkalik. Kana ja riisi nii palju kui kulub! Oeh!!

Õppepäeva lõpetas väike maastikumängu moodi silkamine vihmas ja märjas rohus. Mis sest et päraast jalad lirtsusid!! Supervahva oli ikka! Tubaseid ülesandeid oli kaks. Esimene neist jäi lahendamata, õiget vastust Tauri ka ei näidanud. Suurele paberili oli joonistatud 8×8 ruudustik. Sinna peale oli vaja panna 8 joogitopsi nii, et ühelgi real, veerul ega diagonaalil ei oli kahte topsi! No võimatu!!!

Kolmas ülesanne sesines seriaalide algusmuusikate äratundmises. Vaja oli tunda 20 pala. Meie võistkond ei teadnud 3. Teisel läks palju halvemini. 😛 Njaah, mis ma siis avastasin? Ma vist olen liiga palju telku ees olnud! Pea kõik tundsin ära!

Õhtu lõpetas teater Viinistu katlamajas. Etendus oli “Keiserlik kokk” ja rääkis Tuglase elust. Oli selline….Noh…. Käib-kah-etendus. Sai küll vahepeal naerda, kuid mingit erilist emotsiooni siiski ei tekitanud. MIllegi üle mõtlema ka ei pannud.

Umbes 10 ajal õhtul jõudsime “koju”. Mina sättisin end mõnusalt teki alla, krõbistasin pähklit shokolaadis (jjerum kui kiirelt terve pakk kadus!! :S ), jõin kõrvale jõhvikajooki ja lugesin raamatut Daki.elab.siin”.

Toad olid päris mõnusad. SIlma hakkasid siiski siin-seal pinnapealsed juhtmed ja veetorud. Vannitoas olid siiski uuema aja kraanid. Erinevalt peamaja

Uni oli päris hea, ei ütleks et palju halvem kui kodus. Vahepeal oli natuke jahe. Aga mitte nii jahe, et ennast üles ajada ja kõrvalt tühjast voodist teine tekk ak peale võtta. 😛 Toakaaslane natuke norskas vahetevahel.

Äratus oli 7:30. Olin küll juba varem üleval. 8:30 hommikusöök, siis jälle natuke õppimist (teisel päeval õppsime juurde veel 20 pii komakohta, kokku siis 20), paar kohvipausi, taaskord rikkalik lõunasöök. Kell oli 13:45, kui olime valmis kodu poole startima. Ilm oli vastupidiselt eelmisele päevale superilus. Sees oli mõnus tunne!! Väga lahe oli olnud.

Aaa, ja seal oli must vaögete käppade ja vurrudega kass, kellel üks silm oli pruun, teine roheline. Üks igavesti seltskondlik kiisu oli!

Pii komakohtadest veel rääkides. Tauri ise õppis kunagi pähe 4000 komakohta, maailmarekord on aga üle 60 000 koha. Uskumatu!!

Kui valu ei ole enam 9 august 2008

Miks on nii, et saa ei saa aru, kui palju väärtuslikku sul enne kui oled selle kaotanud?

Täna käis raamatukogus üks mu tuttav, kes oli just seljaopiga oma tohutust valust lahti saanud. Täiesti teine inimene nägi välja! Nii rõõmus! Nii lõbus! Ta ütles, et see on kui õnnistus, et enam seda valu ei ole. Nüüd saad sa aru, kui tähtis on tervis! Enne õnnetust võtad kõike liiga enesestmõistetavalt. Sa saad liikuda! Ilma valuta!

Mäletan, et 15 kuud tagasi, kui peale pooleaastast valudes piinlemist taas liikuda sain, mõtlesin täpselt sama moodi. Tegin läbi sama operatsiooni, mis kõnealune tuttavgi. Mäletan, et ma jooksin, sest ma sain! Ma sain seda teha ja ilma valuta! Omal suu kõrvuni, tuul juustes sahisemas! NO see oli lihtsalt super! Siiamaani tuleb tihti see hetk meelde.

Nagu tuttavgi ütles, Jumal tänatud, et tänapäeva maailmas on sellised võimalused! Sa jääd magama narkoosi all, tundub, et panid silma kinni vaid hetkeks ja tõustes ei ole sul enam piina. Sa tõused voodist juba samal päeval ja kõnnid! Ja naeratad! Ma saan! Jah, küll natuke aeglaselt ja ettevaatlikult, aga palju kergema südamega kui enne!

Kallid, hoidke oma tervist! Kui midagi piinab, siis osake nõuda uuringud, mitte ärge kannatage pool aastat ühe arsti ainukese arvamuse all.

Kolm kaarti 6 august 2008

Täna oli postkastis kolm ametlikku kaarti. Üks neist mu õe vanalt kontolt.

See kaart tuli Hiinast. Kaardil on sealse piirkonna väga haruldased ahvid. Ei saa mainimata jätta, et margid olid peal super ja neid oli hulgim!

See kaart tuli USAst. Mark peal ikka see tavaline lahega.

Viimane on mu õe kontolt. Väga armas lapsega kaart. Ja ta saabus mulle ümbrikus! Jess!

Selline saak siis.

Peaks vist mainima, et mu mees on nüüdsest ka postcrossingu haardesse sattunud. 😀

Viimased kaardid said ka skännitud 5 august 2008

Ja ongi mu kaardisahtel üle pika aja jälle tüni. Siit mulle õppetund – skännida tuleb regulaarselt ja tihti! Iseasi kas ma sellest nüüd midagi ka õpin. 😀

Aga kaardid siis.

Kõigepeal mõned, mis mu vanemad Austriast mulle tõid. Siis viimased lastega kaardid ning siis kõik muud segamini.

Kui mu süda sõnadeks saab…

Tulime pool tundi tagasi Jaan Tätte kontserdilt Tabasalu looduspargis. Mida ma oskan öelda? Super!! Nagu ikka! Seekord esines ta üksi. Kui aus olla, siis Matverega kontsert 2005. aasta suvel Reiu jõe ääres oli netuke, aga tõesti vaid natuke parem. SEE oli kontsert, mis mu mällu sööbis. Need killud ja jutud, see mõnus mahe hääletoon…. Siiamaani meenutan pisar silmis.

Tänane kontsert oli natuke karmides ilmaoludes. Vaatajaplatvormi kõrgematel mademetel puhus kohati ikka päris külm tuul. Selle vastu oli väga hea rohi õhuke vihmakeep. Hoidis tuule ja külma hästi eemal.

Kontserdi juhatas sisse kirjeldus, kuidas Heino Väli Vilsandil pükseta laua peal seistes “Vana kuube” laulis. Kuidas see Jaani mõjutas. Kuidas ta ajapikku selle laulu selgeks sai. Algus oligi meenutus sellest, kuidas laulja üldse esimest korda tüdrukuks maskeerituna 9aastasena saarele viidi ja millised elumuutvad seigad teda seal mõjutasid. Kuidas Heino kaunis tütar Kersti Jaanile elu esimese kitarriakordi selgeks õpetas ja kuidas poiss seda siis terve suve tinistas. Kuidas Jaani ilusaim hetk oli, kui ta ammu-ammu lapsena randa uhutud valge plasttooli leidis. Praegu teil lugedes ei ole kogu see jutt ilmselt midagi ütlev. Kuid oleks te seal koha peal olnud…

Järgnesid mõnusad laulud, mis lausa kiskusid kaasa laulma. Esialgu vaid suud liigutates, siis aina julgemalt häält võimendades. Laulud, mis panid mõtlema…Laulud, mis tekitasid hea tunde…Laulud, mis panid naeratama… Laulud, mis tõid tõe – aga just nii ju ongi!!Lihtsalt mõnus!

Pea iga lauluga seostus mingi seik või emotsioon. “Ilus hetk” tõi meelde Mormelari ühe viimastest blogipostitustest, kuidas Mirith vahvalt lõbusast hetkest laulid.

Mõni hetk on elus ilusam kui teine
mõni hetk on kohe väga, väga ilus
vastu päikest vaatasid Sa silmad pilus
ja see oli… ilus

See on justkui järg jutule, mida Jaan igal oma kontserdil räägib. Lugu, kuidas lasteaiakasvataja ootab närviliselt ühe lapse vanemat, et siis rääkida suurest õnnetusest. Laps ajavat väga kummalist juttu, tema “kardab, et ta ankrutrossid katkevad”. Ema loomulikult sai aru, et laps on Jaan Tätte laule kuulanud. Jaan teeb ikka nalja, et ta teab küll, et tema kõige suurem kuulajaskond on lapsed. Siinkohal on see ilmselt ka tõestuse leidnud.

Ei keegi teada saa kuis kõnnin tubades.
Ma enda jaoks kord aega võtta lubades.
Ei keegi teada saa kuis vahin lakke ma,
ja kardan, et mu ankrutrossid katkevad,
ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad,
ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad,
ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad,
ma kardan, et mu ankrutrossid katkevad.

“Ojalaul” pani taas – nagu alati – mõtlema sõbrannale kaugel Iirimaal. Kas tal ei teki igatsust kodu järgi? Kas ta ei tahaks oma ojja tagasi

Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked
Kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi
Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked
Kuid varsti ojja tahab tagasi, ta oma koju tahab tagasi

“Sõprade laul nr2” – soovin minagi, et mu sõbrad mind ei unustaks. Soovin, et nad kasvõi korra aastas minu peale hetkeks mõtleks. Mina teen seda. Ma võib-olla ei helista tihti, ma võib-olla ei kirjuta sageli. Kuid nad jalutavad tihti mu mõtetest läbi. Niiet, kallid, kui te luksute, siis teadke, et ma mõtlen te peale!

Ja mu õnn võiks olla suur kui et ükskord nähes kuud
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem
kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb

“Närvid” toovad selgelt meelde igatsuse kiireltmöödunud suve järele. Oh, suvi!! Ära mine veel!!

Ei ma taha aga aastas korra ikka lähen närvi
Kui ma lahe kohal kogunemas märkan linnuparvi
Oh haned ärge trügige te parvedesse veel
Just jõudsid minna soojaks südamed ja mereveed

Neid laule, mis mind puudutavad on veel ja veel.

Lõpu poole küsis Jaan, et kas soovilugusid ka on. Loomulikult hakkas publiku seast soove tulema. “Hülgeviga”, “Hümn”, “Ojalaul”…. Kõik soovid said täidetud. Sõprade laule lauldes oli Jaanil palve, et kes oskavad, võiks kaasa lauld. See oli mulle kui kingitus! Ma võisin veel julgemalt häält valla lasta. Kihvt oli kuulata seda vaikset laulusuminat, mis publikust tuli. Ja näha laulja õnnelikku nägu pikkade juuste ja musta väikese mütsi all. Oma sõnade järgi, oli ta nüüd õnnelik, sest ta teab, et ta lood lähevad inimestele korda. Loomulikult lähevad!! Milles küsimus!

“Nüüd tuleb viimane laul, siis ma kummardan, lähen lavalt ära, tulen tagasi ja laulan veel ühe laulu”, viskas Jaan lõpus nalja. Just nii oligi. Ja läbi see saigi. Kahjuks…. Ma oleks seal veel ja veel istunud ja kuulanud. Ettevaatlikud sammud tudisevat platvormi mööda alla ja minek kodu poole, hinges soe soe tunne!

Soovin, et kõik saaks seda vahete vahel tunda. “Ma tahaks, et teil oleks hea”, kui kasutada Jaani Tätte sõnu….

NB! Üks hästi vahva laul oli minu jaoks uus. Pealkirjaks oli vist “Vaata, mis sa tegid”. Kui kellelgi on see laul või selle sõnad, siis ma oleks väga tänulik.

Üllatuskaardid Mildredilt 4 august 2008

PK Mildredilt sain neli imearmsat Anne Geddesi kaarti! Siin nad on.

NB! Keda huvitab, miks pildid kaartidest viimastes postides nii väikesed on, siis teadke, et ma olen lihtsalt laisk. 😀 Pealegi ei tea ma kas on mõtet palju vaeva nähaja neid ükshaaval kõiki siia suuren apanna. Vb keegi ei vaatagi üldse neid?

Vahetuskaardid Soomest

Soomes elava Erjaga sai teist korda kaarte vahetatud. Pildid saadud kaartidest siis siin.