Anni hobilehekülg

Minu erinevate hobide pesapaik

Meri, viinerid ja croissant 17 august 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 1:07 p.l.
Tags:

Mõni nädal tagasi tegi sõbranna ettepaneku, et läheks augustis Haapsalusse Haapsalu salli päevale. Mõte tundus hea. Selgus, et üritus toimub pühapäeval. Tuli mõte, et äkki teeks siis hoopis ühe veidi pikema ja kaugema reisikese ilusal Eestimaal!

Mõeldud-tehtud!

Reedel, 12.augustil pakkisin lapsed kokku ja viisin ämma-äia juurde suvilasse hoida. Lastele omamoodi elamus. Said ju lausa kahe rongiga sõita!! Seda ootavad nad alati!

Sama päeva pärastlõunal tuli sõbranna koos oma elukaaslasega meile järgi, pakkisime asjad meie autost nende omasse ümber ja minekut! GPS muidugi üritas meid peale esimest pööret kuhugi võssa juhatada. Seda kohe sõna otsese mõttes! 😀 “Pöörake järgmisest vasakule”. See vasak viis otse metsa. Mine võta kinni. Olgu öeldud, et terve reisi jooksul suutis see väike abimees vaid segadust külvata.

Rohuküla sadamasse jõudsime siiski kenasti, probleemideta ja piisavalt vara. Suur üllatus oli seal oma kunagist ülikooli kursusekaaslst näha! Väike maailm!!

Rohukülas

Praamisõit möödus viperusteta. Vaatasime merd ja mängisime Uno kaarte. Jäätist sõime ka.

Teel Hiiumaale

Sõit hakkas lõppema ja istusime autosse. Väga imelik oli nii, lahtise praamiluugiga sõita (või kuidas seda nüüd nimetama peaks). Tundus, et kõigepealt tehti ava lahti ja siis sõitsime veel pikalt edasi. 😀 Kummaline!

Saarele jõudnud võtsime suuna Kärdla poole. Enne seda jäi teele Kukka kivi. Tegime seal peatuse.

Päris ehmatav peatus oli. Tegime uksed lahti, et eemal toimetavat kullilist pildistada.

Selle peale paiskus salongi vastik õlihais. Seejärel märkasime, et kapott suitseb! Kena!!! Nii pikaks me reis siis jääbki?! Mehed uurisid veidi kapoti alust ja jõudsid arvamusele, et ju praamil oli auto liiga kaldus, õli voolas sinna kuhu ta ei oleks pidanud ja nüüd läks kärssama. Jätsime auto jahtuma ja suundusime Kukka kivi otsima.

Tee viis läbi lehmakarjamaa (ja lehmakookide 😛 ) ning läbi metsa.Pidime avama ka mõned elektrikarjused, et edasi pääseda. Brr….Vahepeal kiskus päris vesiseks see värk, aga jõudsime kohale.

3/4 seltskonnast kivi otsas

Auto juurde tagasi jõudes ja sõitma hakates tõdesime, et auto õnneks enam ei suitse ning reis võis jätkuda.

Kärdlas tahtsime kõigepealt natuke süüa kuskil. Sõitsime läbi linna ja otsisime kohta. Pean ütlema, ringi vaadates tundus, nagu oleks kuskil ei tea kus. Kõle, tänavad inimtühjad. Imelik.

Leidsime Priiankru Pubi ja otsustasme seal õhtustada. See oli viga!! Seda kohta ei soovita!! Tellisime sõbrannaga kanapasta. Njah, kanast oli asi kaugel!! Kui seal kana sees oli, siis näpuotsatäis jahuks tehtuna. Täielik pettumus!!!! Avaldasime oma nördimust ka ettekandjale. Tema nähvas vastu, et ta ei peagi tervet kana lauda tooma. Ei pea tõesti tervet kana tooma, piisab kui mõned nähtavad tükid pasta sekka panna. Mõne aja pärast toodi lauda kanatükid  väikese kausikese sees. 😀 Mis kasu meil sellest hiljem oli, söök oli juba söödud. Mehed tellisid singipasta, seal oli isegi sinki sees näha.

Seejärel suundusime Selverisse järgmiseks hommikuks süüa ostma – salat, viinerid ja croissant. 😀 Magustoiduks banaan. Poes kohtas mu mees oma endist koolikaaslast. Pean jällegi ütlema – väike maailm! Mees uuris ta käest ööbimiskohtade kohta ning sõber kiitis meie väljavalitu väga heaks.

Võtsime suuna ööbimiskoha RMK Tõrvanina telkimisplatsi poole. Tõesti mõnu koht! Plats oli loomulikult telkijaid täis. Grillimiskoha juurde me ei pääsenudki. Koha, kuhu telgid panna siiski leidsime.

Kui asjad olid lahti pakitud võtsime sõbrannaga ploomi veini (kah jälle huvitav elamus) ja mehed õlled ning suundusime randa. Sinna viis kena laudtee. Umbes poole tee peal üllatusime kõik. Nagu sein, tuli vastu soe õhk. See oli umbes midagi sellist, kui astud kuumal-kuumal suvepäeval konditsioneeriga jahutatud kontorist õue tänavale. Tõesi nagu soe sein oli vastas. Pole enne midagi sellist kohanud.

Istusime pimedas mererannas, limpsisime jooke, vaatasime kuidas tähed järgemööda taevas särama löövad ja rääkisime juttu. Nii-nii mõnus!! Tõeline paradiis! Ilus koht ja kallid inimesed!

Laupäev, 13.august algas umbes poole 9 ajal. Olin esimene, kes end telgist välja vedas. Tegin tiiru soojas rannas ja tõdesin taaskord, et olen nii õnnelik! Pakkisime oma laagri kokku, samal ajal keetsime teevett ja viinereid. Siinkoha suured tänud mu ämmale, kes oma reisigaasipliidi kaasa soovitas võtta! Väike kaasas kanda ja mugav kasutada! Sõime oma hommikusöögi, tegime väikese tiiru rannas ja suundusime Tahkuna tuletorni poole.

Ööbimiskoht. Telgid olid üks ühel, teine teisel pool teed.

Enne tuletorni jõudmist peatusime Tahkuna kaitserajatiste juures. Mina tekitasin teistele natuke pahameelt, kui ühe Geopeituse mängijaga liiga kauaks maa-alla kadusin. Vabandan teisete ees ,aga nii põnev oli! 😀 Natuke kõhe oli seal kottpimedates käikudes seigelda ka….

 

Tee tuletorni jõudmiseks oli üks suur kuumaastiku läbimine. 😀 Tõsine metsavahetee.

Järgmine peatuspaik oli Kõpu tuletorn. No see trepp, mis üles viis oli ikka julm! 😀 Nagu roniks mööda seina üles! 😀 Nii järsk ja kitsas.

Kõpu tuletorn

Trepp

Väike uks

Edasi võtsime suuna Sõru sadama poole. Kavatsesime seal lõunat süüa. Kahjuks selgus kohapeal, et köök ei tööta sellel päeval. 😦 Enne tegime peatuse Vanajõe orus. Ma oleks hea meelega sealse õpperaja läbinud, kuid teistel oli kõht tühi.

Kuna Sõrus süüa ei saanud, võtsime suuna Emmastele. Sealt leidsime väga hubase Kati söögitoa. Tellisime kartulit kana ja värske salatiga. Seda kohta võib küll soovitada! Portsjon oli normaalne ja toit maitsev. Lisaks võis süüa nii palju õunu kui mahtus. Perenaine pani väikese korvitäie laualt veel meile kaasa ka.

Kusjuures. Oleks me  kohale jõudnud 15min hiljem, poleks me ilmselt seal ka süüa saanud. Väljudes nimelt avastasime ukselt sildi “Reserveeritud”. Vedas!

Edasi liikusime Kassari poole. Jalutasime Sääre tirpil (umbes poole maast, sest aeg hakkas otsa saama) ja oligi vaja juba sadmasse minna. Fakt on see, et üks päev Hiiumaal on liiga vähe. Vähemalt kaks peaks varuma.

Mandrile jõudes võtsime suuna Haapsalusse. Seal oli plaan õhtul etendust vaadata ja järgmine päev veeta.

Kui Hiiumaale olime ööbimiskoha varem juba otsinud, siis Haapsaluga oli veidi keerulisem olukord. Paar võimalust langes vahetult enne reisi algust ära. Sõitsime, mõtlesime, suhtlesime tuttavaga. Lõpuks sõitsime linnast pisut välja ja valisime ööbimiskohaks Piksekese kämpingu. Koht oli kena, perenaine sõbralik, olemas kõik mugavused duššis ja väliköögist pesumasinani. Julgen soovitada.

Kuna kell 22.00 pidi hakkama Valge Daami etendus, siis läks meil päris kiireks. Kell oli vist umbes 20.30 või 20:45 kui me Piksekesse jõudsime. Tegime rekordi ning suutsime u 45 minutiga panna üles laagri, sõita tagasi linna ning osta järgmiseks hommikuks süüa (taaskord salat, viinerid ja croissantid 😛 ) ja suunduda Haapsalu lossivaremete poole. Pole paha! 😀

Kui me kohale jõudsime, olid kõik istekohad juba loomulikult võetud, seega seadsime end sisse ühel üsnagi kaldus nõlval. Etendus oli hea, meile meeldis.

Peale etendust tegime kiired teed ja napsid soojenduseks ja läksime jalutama. Omamoodi romantiline oli keset ööd (kell oli pea-aegu 1 kui me liikuma hakkasime) linnas käsikäes jalutada. Tegime tiiru linnuse sissepääsust mööda promenaadile, peaaegu lõppu välja ja sealt otse üle Väike-Viigi juurde. Natuke tiirutamist majade vahel ja olimegi ringiga tagasi oma auto juures. Supermõnus!

14. augusti hommikul pakkisime asjad, kasutasime väliköögi võimalusi, sõime kõhud täis ja suundusime linna. Esimene peatus oli kommipoodi, kust sai head-paremat kaasa võetud. Vaatasime müüdavat käsitööd ja maitsesime kodukalja (väga hea oli muide).

Tegime tiitu Haapsalu piiskopilinnuses. Sealsest savikojast ostsime sõbrannaga endale ja lastele saviehteid.

Poosetasime ja tegime musipilte.

Külastasime ka sealset muuseumi. Ma ei olnudki seal enne käinud ja jäin väga rahule. Ronisime kõikidsse tornidesse ja külastasime kõiki ruume, mis sai.

Tõmbetuul ja lai seelik.

Lõpuks tegime promenaadil jalutuskäigu ka valges ja oligi aeg kodu poole liikuma hakata.

Hea ja lõõgastva oli, sõbrad!! Järgmisel aastal uued kohad ja käigud! Juba ootan!

NB! Galeriiga läks midagi vussi. Parandan hiljem. Seal ühes kohas peaksid olema vaid kaitserajatiste pildid.

 

Mõnus päev perega 8.07.2011 9 juuli 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 10:35 e.l.
Tags:

Meie issil on puhkus ja me otsustasime esimese nädala viimase puhkusetööpäeva 😛 veeta koos midagi toredat tehes. Seadsime auto loomaaia poole. Natuke küll pelgasime, kas liiga kuum ei ole (kraadiklaas näitas siiski 30 kraadi ), kuid mere ääres oli mõnus tuuleke.

Tulema hakkasime enne lõunasööki, seega kõhud olid kohale jõudes juba päris tühjad. Haarasime Selverist kaasa sooja  toitu ja kukleid. Loomaaias pidasime mõusa pikniku, sõime kõhud punni ja jalutuskäik võis alata.

Eelmisel korral olid Väiksemal suured lemmikud linnud. “Tibu-tibu!” käis muudkui. Seekord aga teatati resoluutselt, et “Ei tah!”. Naiste tujud! 😀

Kaamel läks juba rohkem peale.

Vaatasime üle ka uue kiisude maja. Meie papa käis seal ehitamas muide. 😛 Kahes esimeses puuris ei olnud kedagi näha. Eelviimses magasid kaks kiisukest seljad vastamisi päris esimese seina ääres, niiet olekspeaaegu märkamata jäänud. Viimasesoli üks huvitava magamisasendiga kass. 😀

No, võib ka nii! 😀

Piisonite juures meeldis Väiksemale trepist üles-alla käia. Tal mingi oma diil puidust teede ja treppidega vist. Kui jalutamas käime, siis üle silla ja üle raudtee minnes, on kindlasti avja kärust välja tulla ja ise kõndida.

Järgmiseks linnud

ja paksunahaliste maja.

Karvutud rotid polnud just suurem asi nunnud.

Väiksemale ussid ja kilpkonnad ei meeldinud, kriiskas muudkui “Ei tahaaa!”

Suurema lemmik oli tiiger.

Mõmmid meeldisid mõlemale väga.

Hüään oli end mõnusalt magama sättinud.

Ahvid-pärdikud tegid lastele pikka aega nalja.

Veel võimalikke leboasendeid.

Nii sabad-käpad püsti nad veel hulpisid. Kade meel tuli kohe, oleks ka tahtnud enda vahepeal kasta. 😀

Vahepeal olid veel mõned kitsed, Väiksema lemmikud (” Näe kitseke! Väike kitseke!”) ja siis suundusime suurte linude poole.

Selleks ajaks hakkasid lapsed väsima. Kell oli  peaaegu 18, olime kolm tundi juba ringi tatsanud. Poole ringi peal jäid lapsed magma.

Suvalistemöödujate kommentaar oli, et eks kakulised olegi sellised igavad. 😀 Enne poolt seitset väljusime lõpuks. Ülimõnusad 3,5h!

Väiksemaga polnud hullu, las magas oma kärus, kuid Suurema käru pidime ju ära andma. 😀 Vaeseke magan nii sügavalt, et hüüdmine teda üles ei ajanud. Lõpuks haaras issi lapse õlale. Lause “Lähme ostme jäätist!” oli õnneks totaalselt äratava võimega. 😀

Kuina Väiksem nii ilusti magas, siis otsustasime teda üles mitte ajada ja tegime jalutustiirud Rocca keskuses. Vesisistasin uute õmblus-tikkimismasinate juures. Muide, kas kellelgi mulle 2300 eurot ei ole anda. 😀 Ostaks uue vinge masina.

Enne üheksat jõudsime lõpuks koju. Väsinud, aga õnnelikud. Tegime veel lõplikult valmis sünnipäevakingituse Martale, aga sellist juba järgmises postituses.

 

Lõppu veel pildike minu kallist!

Oleme koos olnud juba pea 11a, millest täna saab 2a abielus oldud.

Palju õnne meile! 😀

 

Aga nüüd pannkoogile! Musi tehtud kookide lõhn kutsub sööma!

 

 

 

Libahunt 4 mai 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 11:46 p.l.
Tags:

Eile käisin oma mehe ja kallite sõpradega Nukuteatris “Libahunti” vaatamas. Igati mõnus elamus! Juba enne etendust kohvikus istumine ja aknast mööduvate inimeste jälgimine oli midagi erilist mu jaoks. 😀 Natuke nagu romantiline…. 😛

Kui esimesed inimesed lavale tulid, oli mu esimene mõte “Nagu Lady Gaga show”. 😀 Kostüümid ja meik olid tõesti lahedad! Hundid ja lambad… Esitatud laulud ja muidugi lauljad head! Nautisin seda õhtut ikka mõnuga! Rahvast oli palju, täissaal.

Kahju on vaid, et soundtrack ostamata jäi. 😦 Kuid küll jõuab ka selle hankida.

Praegu kummitab ikka täiega üks Tiina (Liisi Koikson) ja Marguse (Arno Tamm) poolt lauldud laul. ” Lilled juustes”. Imeilus! Kaunis nagu suvi! Oeh… Olen vist natuke romantilises tujus praegu! 😀

Ärevalt lendavad liblikad kõhus,

kui seisan siin sinu ees.

Näen kuidas tuttavast poisist on sirgunud mees.

Hommikukasteseid lilli ma seadnud juustes ennegi,

kuid kes oleks uskunud sind nähes tunda võin nii!

Lilled juustesse sean vaid sinu päras,

lilled juustessse sean.

Lilled juustesse sean vaid sinu pärast,

lilled juustesse sean.

Sinu sammude kaja nii hästi ma tunnen

ja südame löökegi tean,

kuid täna sul õitega teistmoodi ehitud pea.

Ja kuigi on rahvast nii palju me ümber

ma kedagi teist siin ei näe.

Las alata muinasjutt käsi kui leiab su käe!

Lilled juustesse sea minu pärast,

lilled juustesse sea.

lilled juustesse sea minu pärast,

lilled juustesse sea.

Tähtis ei ole mis tulevik toob,

edasi lähen vaid sinuga koos.

Sinuga koos, sinuga, sinuga koos!

Lilled juustesse sean sinu pärast,

lilled juustesse sean.

Lilled juustesse sean sinu pärast,

lilled juustesse sean.

Kel võimaus, minge vaatama. Kui pileteid veel üldse saada on.

 

Sõbrannad külas 25 aprill 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 8:07 p.l.
Tags:

Täna oli väga lahe päev!! Terve päeva oli meie hoovist kuulda laste rõõmukilkeid. Hommikupoole oli külas üks emme oma tütrega. Sel ajal kui lapsed liivakastis mängisid, köitsid emme märkmikku kokku. Küll oli mõnus kuuma päikese käes nokitseda!

Kui lapsed lõunaunne läksid, said emmed oma märkmikele ka kaaned külge panna. Peagi tulid külla ka minu laste onutütred, kes ka oma lõunaund siia tegema jäid.

Üsna varsti peale seda, kui tüdrukud unest ärkasid, tuli külalisi veelgi juurde! Üks emme on vahvate kaksikutega! Tõelised tulesädemed, kega jagus igale poole. Seega mingi hetk mahtus mu pisikesse koju lausa kuus väikest tüdrukutirtsu!

Seejärel kiire lõunasöök ja taas õue. Neli nuntsut nutisid sooja päikest – küpsetasid liivakooke ja kiikusi, sõid viinamarju ja keeksi ning rüüpasid alõtšamorssi peale. Viies, kõige pisem tudus magusat und oma kärus. Mõnus-mõnus!! Püüdisn ka mõned pildid saada. Nelja suuremat ühele ilusale pildile saada oli kahjuks võimatu! 😀 Lisan mõned siiski siia ka.

Aitäh, sõbrad! 😀

 

Nädalalõpp perega väljas 11 aprill 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 3:02 p.l.
Tags:

Kuna mul on koolituselt vaba nädalavahetus, siis otsustasime midagi perega koos teha.

Kõigepealt seadsime sammud Tuhala nõiakaevu juurde. Kus oli alles rahvast!! :O Nagu laulupidu, nagu mu mees ütles! 😀

See pilt on natuke vale koha pealt tehtud, kogu see autode rodu ei paista, aga palju oli küll!

Palju oli ka tuult. Seepärast on lastel pildil näod krimpsus. 😛

Edasi sõitsime Keila poole. Tegime peatuse Rõõmu kaubamajas ja sealt edasi suvilasse. Ilm oli nii superilus!! Lapsed said oma selle aasta esimese kiikumise ka tehtud. Küll Väiksem naeris kui hoogu tegin! 😀 Nii vahva oli vaadata!

Üks jutuajamine ka siia otse veel, mis Suurem kiikudes rääkis.

Suurem:” Issi on tööinimene.”
Mina: ” Ahah, aga mida tööinimesed teevad?”
Suurem: ” Neil on õues (suvila hoovis) palju koristada.”
Mina: ” Kas sina oled ka tööinimene?”
Suurem: ” Ei, mina olen töölaps.”
Mina: ” Mida töölapsed teevad?”
Suurem: ” Neil on palju mänguasju koristada.”

 

Õhtul küpsetasime pirukaid ja grillisime vorste.

Kuigi lastel nohu kimbutas, oli meil siiski väga vahva. Hea oli natuke tavarutiinist eemale saada.

 

Tahaksin… 6 aprill 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 12:18 e.l.
Tags:

Mida te arvate kogu sellest emmessennimisest ja feissbuukimisest ja foorumisuhtlusest?

Mina pean ütlema, et aina tihedamini avastan end mõttelt, et milleks seda küll vaja! Inimesed ei saa normaalselt suhelda. Sellise interaktiivse “rääkimisega” jääb nii palju ju puudu. Pool vestlust läheb kaotsi – miimika, vahetud emotsioonid. See aga tingib selle, et tekivad arusaamatused ja nõmedad tülid ei millestki. Kurb tegelikult!

Igatsen taga aegu, kui sõbrannaga rääkimiseks polnud vaja arvutiklahve klõbistada. Või noh…. Igatsen aegu, kui mul oli sõbranna, kellega rääkida. Nii laiali on kõik läinud. Lagunenud…. Elu on edasi veerenud. Küllap on see tegelikult loomnulik, eks?

 

Tahaksin jälle sõpradega koos  augustiöisesse taevasse vaatada ja “tähedille” oodata. Tahaksin keset ööd sõbrannaga ploomipuu all ragistada ja ploome otsida. Tahaksin kõikuda vana kuuse külge köiejupist ja puutükist tehtud kiigel ja tähtsaid teismeliseasju arutada. Tahaksin sõpradega tunde ringi jalutada ja rääkida…naerda… Tahaksin minna rannale päikeseloojangut vaatama. Tahaksin istuda veranda katusel ja ristsõnu lahendada. Tahaksin otsida mööda alevikku kadunud kinnast ja siis lõpuks avastada, et oleme seda kogu see aeg jope kapuutsis kaasas kandnud. Tahaksin istuda lõkke ääres. Tahaksin sõpradega suurel külakiigel kiikuda. Tahaksin….

Samas ei tahaks ma loobuda oma senisest elust. Ma armastan oma meest ja jumaldan oma lapsi. Neid ei vahetaks millegi vastu!

Küll oleks hea, kui saaks vahel harva lihtsalt minevikus jalutamas käia.

 

Väike kiidulaul 7 märts 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 11:49 e.l.
Tags:

Tahtsi natuke oma abikaasta kiita.  Kohe täitsa avalikult. No nii edasise motivatsiooni eesmärgil! 😀

Käin juba teist nädalavahetust koolitusel. Algab kell 10 ja lõppeb kell 16.30. Nii laupäeval kui ka pühapäeval. Lahkun kodust enne 9 ja koju jõuan 18 ajal. Seega ikka põhimõtteliselt terve nädalavahetus. Lastega on sellel ajal kodus mees. Õhtul viitsib mulle linna järgi ka veel tulla. (Y)

Peale väsitavat päeva on hea tulla koju, kui nõud on pestud, toad enam-vähem korras, lapsed söönud-maganud ja rõõmsad. Isegi söök tehtud. Kiitus meie issile selle eest! Ka lapsed võidavad! Kui varem ei olnud meil just eriti issi-tütre (tütarde) aega, siis nüüd on seda ja palju. Lapsed on palju rohkem issikad, kallistavad teda rohkem. Just Väiksem, Suurem on niikuinii üks suur issifänn. 😀

 

Minule on see kõik muidugi ei midagi üllatavat. Ta on alati ja algusest peale väga hästi lastega hakkama saanud. Veidi ajendas kirjutama ka paari inimese imestus või küsimus. Kuuldes, et lastega on kodus nende issi uuritakse: “Ja saab hakkama?”. Küsiks vastu: “Aga miks ei peaks saama?”. Miks ei peaks oma enda lastega (kes ei ole ju ometi enam beebid) “hakkama saama” üks tubli isa? Kas teistes peredes ei tule siis ette, et isa on see, kes pikemat aega laps peab hoidma? Või teen ma talle liiga? Kahtlen natuke.

 

Ehk olen lihtsalt õnnelik, et just sellise mehe olen endale saanud! 😀

 

24.01.2010

 

6.08.2010

26.08.2010

03.10.2010

 

Laur ja Sadam Arukülas 11 august 2010

Filed under: Uncategorized — Anni @ 12:35 e.l.
Tags: ,

Täna hommikul juhtis sõbranna tähelepanu täna toimuvale Laur ja Sadam tasuta kontserdile. Viitasin mehele edasi ja ta oli rõõmuga nõus õhtul see käik teha. Super!

Õhtul pakkisime lapsed kaasa ja sõitsime naabervalda elamust saama. Ja selle ma ka sain! Kontsert oli mõnus. Ilma liigse tehnikata. Ümber lava põlesid tõrvikud, laval mitukümmend teeküünalt. Rahvast oli umbes paarisaja jagu ma arvan. Väikesest telgist sai osta saiakesi ja sooja teed. Tõeline romantika! 😀

Esimese tunni pidin lisaks jälgima ringi tormavaid lapsi, kuid kui Väiksem kärusse magama jäi, siis oli asi veel mõnusam. See oligi selline soe kaisukontsert. Võta kaasa soe tekk, oma kõige kallim inimene, poe talle mõnusalt sülle ja naudi! Kaks tundi möödus linnutiivul!

Peale kontserti sai osta plaate (minu üllatuseks vaid 75kr eest/tk) ja Sadama raamatut, mille tutvustus see suveränd tegelikult vist pisut ongi. Sain raamatu minagi. Lisaks sisse autogrammi ja põsele musi. 😛

Kõik kellel võimalust, minge kaege ise üle! Miks mitte olla kohal mõnel varahommikusel kontserdil! Millal selline isemoodi võimalus veel tekib!

 

Märkamisaeg ehk kuidas Annil kuus tundi pisarad voolamas hoida 20 august 2008

Filed under: Uncategorized — Anni @ 12:58 p.l.
Tags:

Eile, 19.08.2008 oli see päev, kui lauluväljakul sai kuus tundi järjest laulda. Toimus öölaulupidu. Kui sellest üritusest paar kud tagasi kuulsin, siis teadsin kohe, et sinna ma lähen. Nui neljaks aga lähen!

Kohale jõudsime umbes 20 minutit enne üheksat. Rahavast oli juba väga palju! Autosid oli väga palju! Õnneks saime siiski parkimiskoha üsnagi heasse kohta. Öösel koju sõites nägime, et viimased parkisid lausa kanali ääres. :O

Eks suure autodetulva tingis mingil määral ka see, et kohapeal õlut ei müüdud. Minul on selle üle vaid hea meel. Panin tähele, et peoplats oli kohe puhtam. Ei olnud vedelemas neid koledaid plastist õlletopse. Mingid müügiputkad olid ka, kuid ma ei teagi mida seal müüdi. Tegime küll väikese tiiru enne algust, aga siis suurt ei näinud. Murumütse müüdi ja lastele vilkuvaid mänguasju.

10 enne üheksat seadsime end mäele istuma. Loomulikult olime istumisalused autosse unustanud ja Ivo pidi neile järgi minema. Hea oli, et läks!! Nende peal oli ikka väga hea ja soe terve õhtu istuda.

Kell sai 9. Suurelt ekraanilt laulukaare all näidati AKd. Esimese asjana uudis Kanteri võidust. Rahvas jubeldas. Uudis lauluväljakus toimuvast öölaulupeost. Rahvas juubeldas. Riigid vaatavad üle oma poliitika Venemaa suhtes. Rahvas juubeldas. Nüüd näitame teile Kerd Kanteri intervijuud. Rahvas juubeldas. Juba see kõik oli vägev ja tõi pisara silma!

Laulupidu oli jaotatud kuude ossa lähtudes Eesti ajaloost.
*aeg enne ärkamist
*esimene ärkamisaeg
*iseolemise aeg
*kaotatud aeg
*teine ärkamisaeg
*märkamisaeg

Kõigepealt kõlasid paar regilaulu. Metsatöll käristas oma kähedat häält. Hümn. Rahavas tõuseb vaikudes. Kõik laulavad. Koos. Ilus. Pisarad voolavad….Vaatan seda tohutut rahvahulka, mis mu ees mäe jalamil seisab. Seda sini-must-valget lippude- ja õhupallide merd. Lehvivad väiksemad ja suuremad lipud. Kungla rahvas pane inimesed kõva häälega kaasa laulma.

Kolmas ajajärk algas katketega filmist “Nimed Marmortahvlil”. Kõlab “Eesti lipp”. Rahvas tõused taas seisma. Taas see võimas ühislaulmine. “Tuljak” paneb noored me kõrval jalga keerutama. Veel mõned laulud.

Naljas osa algab taas püstiteistes. Kõlab “Mu isamaa on minu arm”. Taas vaatan inimmerd enda ees ja nii nii turvaline tunne tekib. Meid on palju! Me suudame kõike, kui vaid koos olla ja tahta. Ei pea vist kirjutama, et pisarad taas voolavad. “Saaremaa valss”, “Mustamäe valss”, “Pistoda laul”, “Põgene vaba laps” ja veel mõned laulud.

Algab viies osa. Kõigepealt mõned mulle mitte nii teada laulud. Peamiselt laulavad solistid laval. Keegi kaare kõrval on sidunud üksteise järgi mitu mitu õhupalli. See rodu kõrgub uhkelt taeva poole. Teine samas lähedal on pika paela otsa sidunud veidi teistsuguse kompositsiooni. Kõlab “Maa tuleb täita lastega” ja saab jälle uhkelt kaasa laulda. Selleks ajaks on hääl juba üsna kähedaks jäänud. “Juba linnukesed” paneb inimesed naerma. Taaskord kõik koos laulmas oodi kevadele. Omal suud naerul. Nii lahe! “Tere peresroika”. Lavale tuleb Tõnu Trubetsky ja laulab “Insener Garini Hüperboloidi”. Rahvas taas üürgab kaasa. Äkki sõidab kaare eest mööda rodu mootorrattureid suured riigilipud tuules lehvimas. Võimas!! Rahavas aaa-tab ja oo-tab.

Kõlab esimene Alo Mattiiseni lauludest – “Ei ole üksi ükski maa”. Enne veel peab president Ilves oma veidi käheda häälega kõne. Järg on paari viimase laulupeo laulu käes. “Homme”, “Ta lendab mesipuu poole”. NIi kaunis! Veel Mattiiseni laule. “Isamaa ilu hoieldes” – supervõimas! Pane tähele!!! hüüab rahvasumm ja lehvitab lippe! Vaatan taevasse kuu poole. Isegi tema on end täna ehtinud. Üle taeva voolab justkui ruuduline pilvevaip.

“Estlane olen ja eestlaseks jään” paneb pisarad taas pidurdamatult jooksma. Eestlane olla on uhke ja hää….. Tõesti on! Vahepeal seab end mu selja taga laulma üks dressides suurt lippu lehvitav noormees. Lavale tuleb Tõnis Mägi ja kõlavad “Koidu” esimesed akordid. “Ei ei ole nii!!!” hüüatab noormees minu selja tagas ning hakkab kõva ja kõlava häälega kaasa laulma. Kõik sõnad on tal peas. Mehe käes olev lipp, mida ta hoolega tuules lennutav on justkui katus mu kohal. Vaatan üle, laulan Nõul, ühisel jõul ning vaatan seda kolmevärvilist katust enda kohal. Turvaline, nii turvaline!! Taaskord jääb pilk pikemaks pidama rahvamerel enda kohal. Lipud lehvivad meeletult ja kõik laulavad. Rodu õhupalle on veninud veelgi pikemaks. Eelmainitud kaks pikka rodu on ühendatud. Ühisel jõul…… Sinised pallid on juba kõrgemal kui laulukaar. Aegajalt maaga pea paralleelselt hõljumas. Rodu on vähemalt laulukaare laiune. Vot mida suudab ühine jõud!

“Koit” lõppeb ja Tõnis Mägi lahkub lavalt. Korrata, korrata, korrata!! Ja laul kordubki. “Jeeee” hüüab noormees mu selja taga ning hakkab taas kõva häälega kaasa laulma. Ta käes olev lipp paitab kergelt ja siidiselt aegajalt mu pead. Laul lõppeb. “Nii, mina rohkem laule ei tea, mina lähen nüüd koju” teatab noormees, kerib oma lipu kokku ja lahkub.

Algab viimane osa. Esimene laul on “Mu isamaa armas”, mis taal toob hedimuspisarad põskedele. “Palve” ja siis tuleb lavale Jarek Kasar ehk Chalice. “Minu inimesed”. Seda laulu olen oodanud terve õhtu ja öö.

Kell on veidi 2 läbi. Lavale astub Gruusia koor ja laulab ühe laulu. “Tere Estonia” kostub lavalt mitu korda. Lenna Kuurmaa laulab paar laulu. Rahavas vajub vaikselt laiali. Lavale tuleb Liisi Koikson ja hüüab “Oodake, kuulake mind ka!”. Väike naerupahvak. Kuulame siis Liisi ka ära ning otsin oma õe, kes terve päeva kooriga laval on seisnud, üles. Väravatest välja suundudes kostab Koit Toome laul.

Laulupidu jätkub meil veel autos VIkerraadio vahendusel. Laulab Hannaliisa Uusmaa, Laura Põldvere. Kell hakkab kolm saama ja meie koju jõudma. Raadio vahendusel kõlab viimane laul – “Puu on puude kõrgune”. Laulu satel väljume autost, sulgeme õuevärava ja lõpuks ka auto.

See mõnus ja meelierutav õhtu ning öö on otsas. Olen väsinud, mu hääl on kähe, kuid ma ei kahtse sekundikski, et seal olin! Mitte iial!

Soovin vaid, et absoluutselt kõik eestlased oleks saanud seda tunned tunda ja selle kogemuse oma pagasisse lisada.

Kallis oled, isamaa!!

 

Mälu kasutamise koolitus 14 august 2008

Filed under: Uncategorized — Anni @ 11:02 p.l.
Tags:

13.-14. august viibisin kaastöölistega Tauri Tallermaa loetud koolitusel Loksal Kuivoja puhkekeskuses.

Hommikul oli start 8:15. Lagedilt väljasõidul saime kokku Vaida ja Jüri raamatukogude töötajatega. Peagi olimegi Loksal. Väga palju varem nagu välja tuli. Asju ei saanud veel tubadesse viia, kuna eelmised ei olnud veel väljaregistreerunud. Hommikusöök oli ka veel serveerimata. Peale 40minutilist ootamist saime majja. Selel hetjel oli ilm veel täitsa talutav.

Majas sees hakkas kõigepealt ninna kerge niiskuse lõhn. Niiskete ilmadega oli puit vist natuke kannatada saanud. Aidanud oleks ehk natuke bullerjani kütmine. Ruum muidu oli hubane ja mõnus. WCs üllatasid vanad veneaegsed kraanid. Silma jäi üks lahtine juhe seinal. Näha olid ka kunagi kasutuses olnud kruviaugus. Ju oli seal näiteks kätekuivati. WC kabiinide osa tule lülitit oli raske leida. Lõpuks avastasin selle koos pesuruumi lülitiga uksest väljas seinal.

Seejärel pakuti kohvi ja teed. Mia suutsin oma keele ära kõrveada. Aga tee oli hea – piparmündi. Mõned ütlesid, et lahja oli, aga mulle meeldis. Maitse asi!

Ja siis algas sissejuhatav osa. Mind üllatas väga, et Tauri suutis kohe meelde jätta meie kõigi  – meid oli 14 – ees- ja perekonnanimed. LIsaks veel minu mobiilinumbri. 😀 Asi tundus kohe väga põnev. Lõime lahti oma laual olevad konspektid ja teritasime ära logoga pliiatsid.

Tauri suutis väga mõnusalt ja lõbusalt kõike selgitada. Esimese osa lõpuks tegime 5 testi. Esimese oli 20 pilti mingi esemega. Iga pildi juures oli number. Ülesandeks oli jätta meelde mis number ja pilt koos käivad. Aega 2 minutit. Seejärel kires Tauri telefon kumalise häälega. Mul õnnestus mööda panna 3 numbriga. Polegi tegelikult väga halb, või mis? Teine ülesanne koosnes kümnest võnast mis olid üksteise all kahes tulba. Ülesandeks jätta meelde sõnad ja nende järjekord. Mul läks meelest üks sõna. Kolmandas ülesandes oli tarvis jätta meelde 20 π komakohta. See oli isegi päris lihtne, kuna suutsin leida jadas mingi loogika. See oligi muidugi eesmäärk. Tulemuseks 100%liselt meelde jäänud numbrid.

Neljandas ülesandes oli tarvis jätta meelde 10 pildil oleva isikut ja nende ees- ja perekonnanimed. Vot see oli pähkel. Eesnimedest jäid meelde kõik, perekonnanimedest jäi kolm puudu. NOh, tegelt päris hea. Viimane ülesanne. Vaja meelde jätta 10 kaarti, nende numbrid, mastid ja järjekord. Jälle skoor 100%. Vinge! Kokku sain 90 punkti 100st.

Seejärel tuli lõunasöök. No oli SEE vast eine!! Laud lookas!! Portsjonist oleks jagunud kahele mehele!! Minust jäi osa igal juhul söömata. No kui ei mahu, siis ei mahu! Lisaks oli veel magustoit ka. Kõht oli ikka nii täis et… Katsu siis õppida nii, kui hingatagi pole ruumi!

Veel natuke teooriaid ja praktilise harjutusi. Nalja sai igal juhul rubla eest! Väga vahva oli!! Ja mis kõige lahedam, nii tõesti on võimalik sõnu ja numbreid meelde jätta!! Õppisin ühe väga hea meetodi.

Õhtusöök oli jällegi rikkalik. Kana ja riisi nii palju kui kulub! Oeh!!

Õppepäeva lõpetas väike maastikumängu moodi silkamine vihmas ja märjas rohus. Mis sest et päraast jalad lirtsusid!! Supervahva oli ikka! Tubaseid ülesandeid oli kaks. Esimene neist jäi lahendamata, õiget vastust Tauri ka ei näidanud. Suurele paberili oli joonistatud 8×8 ruudustik. Sinna peale oli vaja panna 8 joogitopsi nii, et ühelgi real, veerul ega diagonaalil ei oli kahte topsi! No võimatu!!!

Kolmas ülesanne sesines seriaalide algusmuusikate äratundmises. Vaja oli tunda 20 pala. Meie võistkond ei teadnud 3. Teisel läks palju halvemini. 😛 Njaah, mis ma siis avastasin? Ma vist olen liiga palju telku ees olnud! Pea kõik tundsin ära!

Õhtu lõpetas teater Viinistu katlamajas. Etendus oli “Keiserlik kokk” ja rääkis Tuglase elust. Oli selline….Noh…. Käib-kah-etendus. Sai küll vahepeal naerda, kuid mingit erilist emotsiooni siiski ei tekitanud. MIllegi üle mõtlema ka ei pannud.

Umbes 10 ajal õhtul jõudsime “koju”. Mina sättisin end mõnusalt teki alla, krõbistasin pähklit shokolaadis (jjerum kui kiirelt terve pakk kadus!! :S ), jõin kõrvale jõhvikajooki ja lugesin raamatut Daki.elab.siin”.

Toad olid päris mõnusad. SIlma hakkasid siiski siin-seal pinnapealsed juhtmed ja veetorud. Vannitoas olid siiski uuema aja kraanid. Erinevalt peamaja

Uni oli päris hea, ei ütleks et palju halvem kui kodus. Vahepeal oli natuke jahe. Aga mitte nii jahe, et ennast üles ajada ja kõrvalt tühjast voodist teine tekk ak peale võtta. 😛 Toakaaslane natuke norskas vahetevahel.

Äratus oli 7:30. Olin küll juba varem üleval. 8:30 hommikusöök, siis jälle natuke õppimist (teisel päeval õppsime juurde veel 20 pii komakohta, kokku siis 20), paar kohvipausi, taaskord rikkalik lõunasöök. Kell oli 13:45, kui olime valmis kodu poole startima. Ilm oli vastupidiselt eelmisele päevale superilus. Sees oli mõnus tunne!! Väga lahe oli olnud.

Aaa, ja seal oli must vaögete käppade ja vurrudega kass, kellel üks silm oli pruun, teine roheline. Üks igavesti seltskondlik kiisu oli!

Pii komakohtadest veel rääkides. Tauri ise õppis kunagi pähe 4000 komakohta, maailmarekord on aga üle 60 000 koha. Uskumatu!!