Anni hobilehekülg

Minu erinevate hobide pesapaik

Meri, viinerid ja croissant 17 august 2011

Filed under: Uncategorized — Anni @ 1:07 p.l.
Tags:

Mõni nädal tagasi tegi sõbranna ettepaneku, et läheks augustis Haapsalusse Haapsalu salli päevale. Mõte tundus hea. Selgus, et üritus toimub pühapäeval. Tuli mõte, et äkki teeks siis hoopis ühe veidi pikema ja kaugema reisikese ilusal Eestimaal!

Mõeldud-tehtud!

Reedel, 12.augustil pakkisin lapsed kokku ja viisin ämma-äia juurde suvilasse hoida. Lastele omamoodi elamus. Said ju lausa kahe rongiga sõita!! Seda ootavad nad alati!

Sama päeva pärastlõunal tuli sõbranna koos oma elukaaslasega meile järgi, pakkisime asjad meie autost nende omasse ümber ja minekut! GPS muidugi üritas meid peale esimest pööret kuhugi võssa juhatada. Seda kohe sõna otsese mõttes! 😀 “Pöörake järgmisest vasakule”. See vasak viis otse metsa. Mine võta kinni. Olgu öeldud, et terve reisi jooksul suutis see väike abimees vaid segadust külvata.

Rohuküla sadamasse jõudsime siiski kenasti, probleemideta ja piisavalt vara. Suur üllatus oli seal oma kunagist ülikooli kursusekaaslst näha! Väike maailm!!

Rohukülas

Praamisõit möödus viperusteta. Vaatasime merd ja mängisime Uno kaarte. Jäätist sõime ka.

Teel Hiiumaale

Sõit hakkas lõppema ja istusime autosse. Väga imelik oli nii, lahtise praamiluugiga sõita (või kuidas seda nüüd nimetama peaks). Tundus, et kõigepealt tehti ava lahti ja siis sõitsime veel pikalt edasi. 😀 Kummaline!

Saarele jõudnud võtsime suuna Kärdla poole. Enne seda jäi teele Kukka kivi. Tegime seal peatuse.

Päris ehmatav peatus oli. Tegime uksed lahti, et eemal toimetavat kullilist pildistada.

Selle peale paiskus salongi vastik õlihais. Seejärel märkasime, et kapott suitseb! Kena!!! Nii pikaks me reis siis jääbki?! Mehed uurisid veidi kapoti alust ja jõudsid arvamusele, et ju praamil oli auto liiga kaldus, õli voolas sinna kuhu ta ei oleks pidanud ja nüüd läks kärssama. Jätsime auto jahtuma ja suundusime Kukka kivi otsima.

Tee viis läbi lehmakarjamaa (ja lehmakookide 😛 ) ning läbi metsa.Pidime avama ka mõned elektrikarjused, et edasi pääseda. Brr….Vahepeal kiskus päris vesiseks see värk, aga jõudsime kohale.

3/4 seltskonnast kivi otsas

Auto juurde tagasi jõudes ja sõitma hakates tõdesime, et auto õnneks enam ei suitse ning reis võis jätkuda.

Kärdlas tahtsime kõigepealt natuke süüa kuskil. Sõitsime läbi linna ja otsisime kohta. Pean ütlema, ringi vaadates tundus, nagu oleks kuskil ei tea kus. Kõle, tänavad inimtühjad. Imelik.

Leidsime Priiankru Pubi ja otsustasme seal õhtustada. See oli viga!! Seda kohta ei soovita!! Tellisime sõbrannaga kanapasta. Njah, kanast oli asi kaugel!! Kui seal kana sees oli, siis näpuotsatäis jahuks tehtuna. Täielik pettumus!!!! Avaldasime oma nördimust ka ettekandjale. Tema nähvas vastu, et ta ei peagi tervet kana lauda tooma. Ei pea tõesti tervet kana tooma, piisab kui mõned nähtavad tükid pasta sekka panna. Mõne aja pärast toodi lauda kanatükid  väikese kausikese sees. 😀 Mis kasu meil sellest hiljem oli, söök oli juba söödud. Mehed tellisid singipasta, seal oli isegi sinki sees näha.

Seejärel suundusime Selverisse järgmiseks hommikuks süüa ostma – salat, viinerid ja croissant. 😀 Magustoiduks banaan. Poes kohtas mu mees oma endist koolikaaslast. Pean jällegi ütlema – väike maailm! Mees uuris ta käest ööbimiskohtade kohta ning sõber kiitis meie väljavalitu väga heaks.

Võtsime suuna ööbimiskoha RMK Tõrvanina telkimisplatsi poole. Tõesti mõnu koht! Plats oli loomulikult telkijaid täis. Grillimiskoha juurde me ei pääsenudki. Koha, kuhu telgid panna siiski leidsime.

Kui asjad olid lahti pakitud võtsime sõbrannaga ploomi veini (kah jälle huvitav elamus) ja mehed õlled ning suundusime randa. Sinna viis kena laudtee. Umbes poole tee peal üllatusime kõik. Nagu sein, tuli vastu soe õhk. See oli umbes midagi sellist, kui astud kuumal-kuumal suvepäeval konditsioneeriga jahutatud kontorist õue tänavale. Tõesi nagu soe sein oli vastas. Pole enne midagi sellist kohanud.

Istusime pimedas mererannas, limpsisime jooke, vaatasime kuidas tähed järgemööda taevas särama löövad ja rääkisime juttu. Nii-nii mõnus!! Tõeline paradiis! Ilus koht ja kallid inimesed!

Laupäev, 13.august algas umbes poole 9 ajal. Olin esimene, kes end telgist välja vedas. Tegin tiiru soojas rannas ja tõdesin taaskord, et olen nii õnnelik! Pakkisime oma laagri kokku, samal ajal keetsime teevett ja viinereid. Siinkoha suured tänud mu ämmale, kes oma reisigaasipliidi kaasa soovitas võtta! Väike kaasas kanda ja mugav kasutada! Sõime oma hommikusöögi, tegime väikese tiiru rannas ja suundusime Tahkuna tuletorni poole.

Ööbimiskoht. Telgid olid üks ühel, teine teisel pool teed.

Enne tuletorni jõudmist peatusime Tahkuna kaitserajatiste juures. Mina tekitasin teistele natuke pahameelt, kui ühe Geopeituse mängijaga liiga kauaks maa-alla kadusin. Vabandan teisete ees ,aga nii põnev oli! 😀 Natuke kõhe oli seal kottpimedates käikudes seigelda ka….

 

Tee tuletorni jõudmiseks oli üks suur kuumaastiku läbimine. 😀 Tõsine metsavahetee.

Järgmine peatuspaik oli Kõpu tuletorn. No see trepp, mis üles viis oli ikka julm! 😀 Nagu roniks mööda seina üles! 😀 Nii järsk ja kitsas.

Kõpu tuletorn

Trepp

Väike uks

Edasi võtsime suuna Sõru sadama poole. Kavatsesime seal lõunat süüa. Kahjuks selgus kohapeal, et köök ei tööta sellel päeval. 😦 Enne tegime peatuse Vanajõe orus. Ma oleks hea meelega sealse õpperaja läbinud, kuid teistel oli kõht tühi.

Kuna Sõrus süüa ei saanud, võtsime suuna Emmastele. Sealt leidsime väga hubase Kati söögitoa. Tellisime kartulit kana ja värske salatiga. Seda kohta võib küll soovitada! Portsjon oli normaalne ja toit maitsev. Lisaks võis süüa nii palju õunu kui mahtus. Perenaine pani väikese korvitäie laualt veel meile kaasa ka.

Kusjuures. Oleks me  kohale jõudnud 15min hiljem, poleks me ilmselt seal ka süüa saanud. Väljudes nimelt avastasime ukselt sildi “Reserveeritud”. Vedas!

Edasi liikusime Kassari poole. Jalutasime Sääre tirpil (umbes poole maast, sest aeg hakkas otsa saama) ja oligi vaja juba sadmasse minna. Fakt on see, et üks päev Hiiumaal on liiga vähe. Vähemalt kaks peaks varuma.

Mandrile jõudes võtsime suuna Haapsalusse. Seal oli plaan õhtul etendust vaadata ja järgmine päev veeta.

Kui Hiiumaale olime ööbimiskoha varem juba otsinud, siis Haapsaluga oli veidi keerulisem olukord. Paar võimalust langes vahetult enne reisi algust ära. Sõitsime, mõtlesime, suhtlesime tuttavaga. Lõpuks sõitsime linnast pisut välja ja valisime ööbimiskohaks Piksekese kämpingu. Koht oli kena, perenaine sõbralik, olemas kõik mugavused duššis ja väliköögist pesumasinani. Julgen soovitada.

Kuna kell 22.00 pidi hakkama Valge Daami etendus, siis läks meil päris kiireks. Kell oli vist umbes 20.30 või 20:45 kui me Piksekesse jõudsime. Tegime rekordi ning suutsime u 45 minutiga panna üles laagri, sõita tagasi linna ning osta järgmiseks hommikuks süüa (taaskord salat, viinerid ja croissantid 😛 ) ja suunduda Haapsalu lossivaremete poole. Pole paha! 😀

Kui me kohale jõudsime, olid kõik istekohad juba loomulikult võetud, seega seadsime end sisse ühel üsnagi kaldus nõlval. Etendus oli hea, meile meeldis.

Peale etendust tegime kiired teed ja napsid soojenduseks ja läksime jalutama. Omamoodi romantiline oli keset ööd (kell oli pea-aegu 1 kui me liikuma hakkasime) linnas käsikäes jalutada. Tegime tiiru linnuse sissepääsust mööda promenaadile, peaaegu lõppu välja ja sealt otse üle Väike-Viigi juurde. Natuke tiirutamist majade vahel ja olimegi ringiga tagasi oma auto juures. Supermõnus!

14. augusti hommikul pakkisime asjad, kasutasime väliköögi võimalusi, sõime kõhud täis ja suundusime linna. Esimene peatus oli kommipoodi, kust sai head-paremat kaasa võetud. Vaatasime müüdavat käsitööd ja maitsesime kodukalja (väga hea oli muide).

Tegime tiitu Haapsalu piiskopilinnuses. Sealsest savikojast ostsime sõbrannaga endale ja lastele saviehteid.

Poosetasime ja tegime musipilte.

Külastasime ka sealset muuseumi. Ma ei olnudki seal enne käinud ja jäin väga rahule. Ronisime kõikidsse tornidesse ja külastasime kõiki ruume, mis sai.

Tõmbetuul ja lai seelik.

Lõpuks tegime promenaadil jalutuskäigu ka valges ja oligi aeg kodu poole liikuma hakata.

Hea ja lõõgastva oli, sõbrad!! Järgmisel aastal uued kohad ja käigud! Juba ootan!

NB! Galeriiga läks midagi vussi. Parandan hiljem. Seal ühes kohas peaksid olema vaid kaitserajatiste pildid.

Advertisements
 

One Response to “Meri, viinerid ja croissant”

  1. Bärbel Says:

    Tahkuna rajatised tundsin juba enne ära kui lugesin, et ongi samad 😛 Ja Kõpu tuletorni ronisin esmakordselt 9 aastaselt vist. Mõtle mis piin see lastel ronida selles vanuses oli 😀


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s