Tahaksin…

Mida te arvate kogu sellest emmessennimisest ja feissbuukimisest ja foorumisuhtlusest?

Mina pean ütlema, et aina tihedamini avastan end mõttelt, et milleks seda küll vaja! Inimesed ei saa normaalselt suhelda. Sellise interaktiivse “rääkimisega” jääb nii palju ju puudu. Pool vestlust läheb kaotsi – miimika, vahetud emotsioonid. See aga tingib selle, et tekivad arusaamatused ja nõmedad tülid ei millestki. Kurb tegelikult!

Igatsen taga aegu, kui sõbrannaga rääkimiseks polnud vaja arvutiklahve klõbistada. Või noh…. Igatsen aegu, kui mul oli sõbranna, kellega rääkida. Nii laiali on kõik läinud. Lagunenud…. Elu on edasi veerenud. Küllap on see tegelikult loomnulik, eks?

 

Tahaksin jälle sõpradega koos  augustiöisesse taevasse vaatada ja “tähedille” oodata. Tahaksin keset ööd sõbrannaga ploomipuu all ragistada ja ploome otsida. Tahaksin kõikuda vana kuuse külge köiejupist ja puutükist tehtud kiigel ja tähtsaid teismeliseasju arutada. Tahaksin sõpradega tunde ringi jalutada ja rääkida…naerda… Tahaksin minna rannale päikeseloojangut vaatama. Tahaksin istuda veranda katusel ja ristsõnu lahendada. Tahaksin otsida mööda alevikku kadunud kinnast ja siis lõpuks avastada, et oleme seda kogu see aeg jope kapuutsis kaasas kandnud. Tahaksin istuda lõkke ääres. Tahaksin sõpradega suurel külakiigel kiikuda. Tahaksin….

Samas ei tahaks ma loobuda oma senisest elust. Ma armastan oma meest ja jumaldan oma lapsi. Neid ei vahetaks millegi vastu!

Küll oleks hea, kui saaks vahel harva lihtsalt minevikus jalutamas käia.